Maikuu viimasel veidi jahedavõitu laupäevahommikul askeldas Vormsi Talumuuseumi rehealuse kõrval pikk "karvane" elava jutuga lapilise kampsuniga mees. Kaasas olid tal erinevad korvid, kivid, kotitäis "risu". Üks õuelaud kattus kiirelt erinevate tööriistadega, teiste juurde koguneb pikkamisi huviliste punt. Üks osaleja oli Soomest, teeb ka ise kaseokstest erinevaid põnevaid asju. Rõõmsameelne ja boheemlaslik korvi- ja kivipäevade juhendaja on tuntud korvimeister, endine sõjaväelane Margus Rebane. Risukott osutus männi- ja kuusejuurte pundardeks. Juuri mindi peale teooriaosa metsast juurde hankima - ikka nii, et sellest puudele kahju ei sünniks. Nii tehti ka endistel aegadel ja seda oskust on Margus oma vanaisalt õppinud. Muuseumis endaski on suurem osa korve just kuuse- või männijuurtest ning meistri hinnangu järgi 100 aastat kindlasti vanad. Vaigu sisaldus aitab hästi säilida.
Juuni alguses tuli Margus uuesti ja näitas, kuidas kodusest paberirämpsust uusi praktilisi esemeid - korve, topse, aluseid - korralikke ja vastupidavaid - punuda. Sellisel viisil saab teha nii suuri pesukorve kui joogamattegi. Teine päev läks tema kolmandale suurele armastusele - kividele nikerdamisele. Vormsi kivid on selleks ideaalsed ja soovijad saidki pühapäeva hommikul koos kive varumas ja merd nautimas käia. Margus on oma kivide ja punutistega käinud ka paljudes teistes riikides ning osad on seostanud sõna "Estonia" ja "stone" (kivi inglise k). Eriti rahvarohkeks kujunes lastehommik, kuhu tuli hulk lapsi oma vanematega, kellest enamik kaasa löi.
Juuli esimesel nädalal astus muuseumisse sisse mitmeid külastajaid, kes uurivad, et mida siin õige kopsitakse ühtevalu. Selgub, et juba neli päeva tehti siin toole. Külaline sai näha nii vanu Vormsi talutoole, mis olid eeskujuks talli toodud, kui ka juba valmima hakanud uusi toole. Need on väga madalad ja põhja asemel oli esialgu auk. Põhust või kaislast punutud põhjasid on plaanis eraldi, meister Meelis Kihulase käe all, punuma tulla. Hetkel aga oli muuseumi tall paksult liimeistrite alt tulevaid laastukesi täis ja toole tehti vanal ja pikal moel - ilma elektriliste tööriistadeta. Höövlitki ei kasutatud. Käepäraseks saab noa, liimeistri, kirve ja käsipuuri kasutus (uusi sõnu oli palju). Vanasti olid inimesed muidugi palju vilunumad nende asjade kasutamisel ja tööd käisid kiiremini.
Juuli teine nädal:
muuseumi õu nägi kohati välja nagu keegi oleks lammast taga ajanud, kohati mõnest villatutist kinni saanud ja siis oli lammas jälle lahti rabelenud. Merike Sepp ja Egon Sepp olid seekord seletamas ja näitamas, kuidas ise lõnga teha. Sörve Villaveskis valmis tehtud heidest oli lausa lust vokiga lõnga kedrata, kui ainult vokiga sina peale sai! Mõnusad efektlõngad said endale varsti podisema löödud "nõiakatlas" erinevate taimede ja peitsidega uued värvid. Samal ajal sai proovida erinevaid kudumisraame ja kinda- ja mütside kudumise masinaid. Ah jaa, unustasin, et villapäevad algasid samuti puutööga - ise tehti endale viikingite eeskujul reha moodi teljed, millega punuti mõnus villane heidevaip.
Siilikese töötubade projekti "Elav muuseum" raames toimus sel hooajal Vormsi Talumuuseumis mitmeid teisigi õpitube ja õpipäevi. Näiteks kasvatasime ka sel aasta õuel lina ja 16. septembril tuleb meister Margit Pensa meiega lina töötlemist läbi tegema. Muuseum sai projekti raames ka lõuguti ja 5 ropsimõõka, nii et linapäevi saame ka edaspidi teha. Plaanis on ka kiukanepit kasvatada ja töötlema õppida.
Igal pühapäeval said lapsed tasuta meisterdada projekti "Talumuuseumi lastehommikud" raames. 
Projektitoetuse abiga sai muuseum ka mõned lastemängud, nagu näiteks kalapüüdmismäng.
Toetasid: Eesti Rahvakultuuri Keskus, Eesti Kultuurkapital ja Vormsi vald.
